Kaitseministeeriumi logo
et
en

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika


Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika kindlustab liidu ühise operatiivse tegutsemise võime. Euroopa kriisiohje eesmärk on tagada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut. Selleks kasutatakse kõigi liikmesriikide tsiviil- ja sõjalisi vahendeid.


Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika lahutamatu osa.




Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujunemine


Rahu poole püüdlemine ja sõdadest hoidumine on Euroopa eesmärk olnud juba sajandeid. Praeguse julgeoleku- ja kaitsepoliitika alustalad pandi paika II maailmasõja järgsel ajal.
  • 1948. aastal kirjutati alla Brüsseli lepingule, millega loodi Lääne-Euroopa Liit (WEU).
  • 1951. aastal asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus, mis pani aluse Euroopa Liidu sünnile.
Pärast II maailmasõda oli riikidevahelise koostöö peamiseks eesmärgiks lõpetada naabritevahelised sagedased ja verised sõjad ning soodustada Euroopa riikide majanduslikku ja poliitilist lõimumist.

Lääne-Euroopa Liidu loomise järel on Euroopa Liidu ühist kaitsemõõdet järk-järgult kujundatud mitme aluslepingu, otsuse ja deklaratsiooniga. 1. detsembril 2009. aastal jõustus Lissaboni leping, millega astuti järjekordne samm edasi. Kuigi Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika põhiprintsiip – iga liikmesriigi julgeolek jääb tema ainuvastutusele – jäi püsima ning enamik kaitsealastest sätetest võeti veidi muudetud kujul üle varasematest aluslepingutest, lisandus siiski ka päris uusi võimalusi.

Tagasi algusesse »

Lissaboni lepingust tulenevad muudatused

  • Välisteenistuse loomine
Kõige väljapaistvamaks Lissaboni lepinguga kaasnevaks välis- ja julgeolekupoliitika muudatuseks oli välisteenistuse loomine. Uus struktuur peab tõhustama liidu välis- ja julgeolekupoliitika teostamist ning muutma poliitikat järjepidevamaks.

Välisteenistus käivitus ametlikult 1. detsembril 2010. See koosneb nii Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Nõukogu sekretariaadi liikmetest kui ka liikmesriikide diplomaatilistest teenistustest lähetatud töötajatest. Kuigi välisteenistus juba töötab, ei ole selle struktuur veel lõplikult kujundatud ja palju ametikohti on täitmata. Praegu töötab välisteenistuses juhtivatel kohtadel ka kolm eestlast.
  • Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja
Kõrge esindaja ametikoht on muudetud senisest vastutusrikkamaks. Erinevalt oma eelkäijast juhib kõrge esindaja välisteenistust ja täidab lisaks Euroopa Komisjoni asepresidendi ülesandeid ning mitut funktsiooni, mis varem olid iga poolaasta järel vahetuva eesistujariigi pädevuses.
  • Alaline struktureeritud koostöö
Lissaboni leping annab liikmesriikidele võimaluse teha tugevdatud sõjalist koostööd ehk nn alalist struktureeritud koostööd kaitsevaldkonnas. See tähendab, et need liikmesriigid, kellel on kõrgel tasemel sõjalised võimed ning kes on võtnud või valmis võtma siduvamaid kohustusi, saavad Euroopa Liidu raames teha alalist struktureeritud koostööd. Selline koostöö tegemine annaks osalevatele riikidele võimaluse kaitsevaldkonda kiiremini edasi arendada.

Koostöö tegemiseks on liikmesriikidel tarvis vastu võtta sellekohane otsus, mis tehakse ühehäälselt, nagu kõik välis- ja julgeolekupoliitika alased otsused. Siiani ei ole aga riigid suutnud leida üksmeelt pakutud koostöövõimaluse lisaväärtuse osas, mistõttu on arutelud selle alustamise tarviduse teemal hakanud nõukogus tasapisi vaibuma.
  • Vastastikuse abi kohustuse ja solidaarsuse klausel
Lissaboni lepingusse lisati vastastikuse abi kohustuse ja solidaarsuse klausel, mis näitab järjekordselt liikmesriikide solidaarsust üksteisega.
  1. Vastastikuse abi kohustuse klausliga kinnitatakse, et kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega.
  2. Solidaarsuse klauslit saab rakendada juhul, kui liikmesriiki tabab terrorirünnak või kui ta langeb loodusõnnetuse või inimtegevusest tingitud õnnetuse ohvriks.
Klauslite läbimõeldud, kiireks ja efektiivseks rakendamiseks tuleb kokku leppida, milliseid võimeid, toiminguid, käsu- ja sideliine on vaja ning milliseid operatsioone saab Euroopa Liit nende abil ellu viia. Solidaarsuse klausli osas oodatakse konkreetset ettepanekut komisjonilt ja kõrgelt esindajalt 2011. aastal.
  • Käivitusfondi loomine
Lissaboni leping näeb ette käivitusfondi loomise, mis kindlustab liidule kiirema rahastamise operatsioonide ja missioonide ettevalmistamiseks. Konkreetsed arutelud selle loomiseks plaanitakse praeguse info kohaselt pidada 2011. aasta teises pooles ehk Poola eesistumise jooksul.
  • Liikmesriikide rühma poolt elluviidavad EL missioonid
Leping annab õiguse moodustada liikmesriikide rühmi, kes on valmis ellu viima Euroopa Liidu missioone. Osalevad liikmesriigid lepivad koos kõrge esindajaga omavahel kokku missiooni täitmise tingimustes, mis viitab sellele, et Euroopa Liidu poolset missiooni poliitilist kontrolli ja strateegilist juhtimist on tavapärasest vähem. Pakutud võimalus tagab Euroopa Liidule suurema paindlikkuse ning elluviidavatele missioonidele globaalsema mõõtme. Lissaboni lepingu jõustumise järel ei ole ükski riikide rühm veel avaldanud soovi taolisi missioone ellu viia.
  • Eesti huvid seoses Lissaboni lepinguga
Eesti peab Lissaboni lepinguga seoses oluliseks välisteenistuse eesmärgipärast käivitumist, et oleks tagatud senisest tõhusam ja sidusam Euroopa Liidu huvide kaitsmine väljaspool liitu. Samuti peame oluliseks solidaarsuse klausli rakendamisega seonduvat eeltööd, et oleks tagatud kriisidele reageerimine kõige sobivamal, kiiremal ja tõhusamal viisil.

Tagasi algusesse »



Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga seotud poliitilised ja sõjalised struktuurid


2000. aastal alustasid Euroopa Liidu juures tegevust liidu poliitilised ja sõjalised struktuurid: poliitika- ja julgeolekukomitee, sõjaline komitee ja sõjaline staap.

Poliitika- ja julgeolekukomitee moodustavad suursaadikud ning sellel on keskne roll nii Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika kui ka julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel. Komitees tehakse ettevalmistusi nõukogu kohtumisteks, jälgitakse rahvusvahelist olukorda ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas ning aidatakse kaasa poliitika kujundamisele. Samuti jälgitakse kokkulepitud poliitika elluviimist ning teostatakse kriisohjeoperatsioonide poliitilist kontrolli ja strateegilist juhtimist.

Sõjaline komitee, mis on nõukogu kõrgeim sõjaline organ, annab poliitika- ja julgeolekukomiteele sõjalist nõu.

Sõjaline staap hindab sõjalise komitee juhtimisel julgeolekuolukorda, annab varajasi hoiatusi ning viib läbi Euroopa Liidu operatsioonide strateegilist planeerimist. Staap koosneb nii sõjalistest kui ka tsiviilekspertidest.

Eesti on Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika väljakujundamisel kaasa rääkinud alates 2000. aasta teisest poolest ning kõigis nimetatud struktuurides on ka Eesti esindajad. Lisaks on Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika elluviimiseks loodud veel mitu struktuuri.

Poliitilis-sõjalise töögrupi ülesanne on poliitika- ja julgeolekukomitee juhtimisel hinnata kõikide ühise välis- ja julgeolekupoliitika alaste ettepanekute poliitilis-sõjalisi aspekte.

Kriisiohje tsiviilaspektide komitee annab poliitika- ja julgeolekukomiteele nõu kriisiohje poliitiliste aspektide kohta.

Kriisiohje ja planeerimise direktoraadi ülesanne on nii tsiviil kui ka sõjaliste missioonide ja operatsioonide kooskõlastatud strateegiline planeerimine. Samuti tegeleb direktoraat käimasolevate missioonide ja operatsioonide jälgimisega.

Tsiviiloperatsioonide planeerimise ja elluviimise teenistus tegeleb tsiviiloperatsioonide strateegilise planeerimise ja elluviimisega.

Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika teostamist toetavad samuti Euroopa Kaitseagentuur, Euroopa Liidu Julgeoleku-uuringute Instituut, Euroopa Liidu Satelliidikeskus ning Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledž. Alates 2007. aastast on vajadusel käivitatav Euroopa Liidu operatsioonide keskus.

Tagasi algusesse »



Strateegiline partnerlus


Euroopa Liidu strateegiliseks partneriks on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO). Euroopa Liidul ja NATO-l on praeguses atlandiüleses julgeolekuruumis teineteist täiendavad ülesanded.
  • 1999. aastal toimunud Washingtoni tippkohtumisel avaldas NATO poolehoidu Euroopa Liidu Amsterdami lepingus sätestatud ühise välis- ja julgeolekupoliitika suundadele ning kinnitas, et tugevam Euroopa aitab kaasa 21. sajandi NATO elujõulisuse tagamisele.
  • 2002. aasta detsembris sõlmisid Euroopa Liit ja NATO nn „Berliin plussi“ kokkulepe, mis tagab kriisiohjes vajaduse korral Euroopa Liidule ligipääsu NATO sõjalistele vahenditele, kui allianss tervikuna operatsioonis ei osale. 2003. aasta märtsis lisati „Berliin plussi“ paketti ka info turvalisuse kokkulepe, mis sätestas reeglid NATO ja Euroopa Liidu salastatud teabe vahetamiseks.
  • 2003. aasta mais loodi Euroopa Liidu–NATO võimearenduse töögrupp eesmärgiga tagada sidusam ja üksteist täiendav lähenemine sõjaliste võimete arendamises.
  • 2010. aastal Lissaboni tippkohtumisel vastu võetud NATO uues strateegilises kontseptsioonis on NATO ja Euroopa Liidu vahelised suhted olulisel kohal. Euroopa Liit on kontseptsioonis ära märgitud kui NATO olulisim partner ÜRO järel. NATO soovib tugevdada strateegilist partnerlust Euroopa Liiduga, tõhustada praktilist koostööd operatsioonidel, laiendada poliitilisi konsultatisoone ning teha ulatuslikumat koostööd võimearenduses.

NATO ja Euroopa Liidu strateegilisele partnerlusele on alates 2010. aastast suurt tähelepanu pööratud ka tänu NATO peasekretär Anders Fogh Rasmusseni ning Euroopa Liidu kõrge esindaja Catherine Ashtoni tugevale toetusele. Mõlemad on väljendanud oma kindlat soovi parandada NATO ja Euroopa Liidu suhteid. Kuna suhteprobleemistik on eelkõige poliitilist laadi, on nüüd seatud eesmärgiks keskenduda konkreetsetele ja praktilistele projektidele, näiteks võimearenduskoostööle. Praegu tehakse võimearenduskoostööd helikopterite, meditsiinilise toetuse ja isevalmistatud lõhkekehade vastase tegevuse ühisprojektides.

Eesti toetab tugevalt Euroopa Liidu ja NATO koostööd. Eesti seisukoht on, et Euroopa julgeolekupoliitika aluseks on Euroopa Liidu ja NATO toimiv partnerlus ning läbipõimunud koostöö.

Kuigi Euroopa kollektiivse sõjalise kaitse eest vastutab NATO, on Euroopa Liidu käsutuses väga mitmekülgne arsenal, et panustada üleilmsesse julgeolekusse: lisaks sõjalistele võimetele ka tsiviilvõimed ja majanduslikud, poliitilised ning diplomaatilised hoovad.

Eesti näeb Euroopa Liidu ja NATO koostöö uue valdkonnana küberkaitset.

Tagasi algusesse »



Euroopa Liidu sõjaliste võimete arendamine

  • Kölni kohtumine
Euroopa Liidu sõjaliste võimete arendamine sai alguse 1999. aastal. Juunis toimus Kölnis Euroopa Ülemkogu, kus liikmesriigid tõdesid, et rahvusvahelistele kriisidele reageerimisel tuleb liidul olla valmis ka iseseisvaks tegutsemiseks ilma NATO tegevust kahjustamata. Selleks peab liidul olema tõsiseltvõetavaid sõjalisi vahendeid ja võimeid.
  • Sõjaline peaeesmärk 2003
1999. aasta detsembris kiideti Helsingis toimunud Euroopa Ülemkogul heaks Euroopa Liidu esimene sõjaline peaeesmärk 2003, mille kohaselt pidi Euroopa Liit 2003. aastaks suutma lähetada 60 päeva jooksul kriisipiirkonda kuni 60 000 sõjaväelast ning kindlustama operatsiooni toimimise vähemalt ühe aasta jooksul.
  • Euroopa julgeolekustrateegia
2003. aastal võeti vastu Euroopa julgeolekustrateegia, milles kinnitati esmakordselt liikmesriikide ühised eesmärgid võitluses tänapäeva peamiste ohtude ja üleilmsete väljakutsetega.

Strateegia järgi on Euroopat ähvardavate ohtude keskmes:
- terrorism,
- massihävitusrelvade levik,
- piirkondlikud konfliktid,
- läbikukkunud riigid ja
- organiseeritud kuritegevus.

2008. aasta detsembris täiendati julgeolekustrateegiat aruandega, millega sellesse nimekirja lisandusid küberjulgeoleku, energiajulgeoleku ja kliimamuutustega seonduvad ohud.

Euroopa Liit keskendub oma sõjaliste võimete arendamisel stabiilsuse tagamisele lähiregioonides ning rahvusvahelise julgeoleku ja korra säilitamisele kaugemal. Julgeolekustrateegiast on saanud oluline alusdokument ühise välis- ja julgeolekupoliitika poliitiliste suundade väljatöötamisel.
  • Euroopa Liidu peaeesmärk 2010
2004. aasta suvel kiideti heaks Euroopa Liidu uus peaeesmärk 2010, mis nägi ette, et 2010. aastaks on liikmesriigid valmis kiiresti reageerima kõigi Euroopa Liidu aluslepingus sätestatud kriisiohjeoperatsioonide raames.

Euroopa Liidu sõjaliste võimete arendamine on pidev protsess. Euroopa Liidu eesmärkide põhjal on välja töötatud viis kriisistsenaariumi ning selgitatud välja, milliseid sõjalisi võimeid kriiside puhkedes vaja läheb. Üle on vaadatud olemasolevad vahendid ning kindlaks on tehtud puudujäägid.

2008. aasta suvel valmis Euroopa Kaitseagentuuris koostöös Euroopa Liidu sõjalise komitee ja liikmesriikidega võimete arendamise plaan. See on aluseks ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika võimearendusprotsessile.

Viimastel aastatel on arutelude keskmes küsimus, kuidas kindlustada vähenenud kaitse-eelarvete vahenditega Euroopa Liidu sõjaliste võimete alalhoidmine ja arendamine. Lahendustena on pakutud tihedamat koostööd, võimete ühiskasutamist ja spetsialiseerumist. Eestil on antud vallas eeskujuks tuua mitu ühisalgatust nii Balti riikide kui ka Põhjala koostöös.

Tagasi algusesse »



Helikopterialgatus


Üheks edukaks võimete ühiskasutamise näiteks on Inglismaa ja Prantsusmaa poolt 2008. aastal käivitatud helikopterialgatus. Selle eesmärk on tagada helikopterite saadavus operatsioonipiirkondades. Algatuses osaleb ka Eesti, panustades projekti nelja kopteripiloodiga. 2011. aasta veebruaris suundusid kaks pilooti väljaõppele Suurbritanniasse, kaks pilooti jätkavad väljaõpet Ameerika Ühendriikides. Pärast väljaõpet suunduvad nad Afganistani operatsioonile.

Eesti osalemine Euroopa Liidu helikopterialgatuses on heaks näiteks väikeriigist, kes on võimeline panustama globaalsete probleemide lahendamisse. Saadav kogemus on oluline ka Eesti õhuväe arengule, eeskätt taktikalise transpordi väljaarendamist silmas pidades.

Tagasi algusesse »



Euroopa Kaitseagentuur


2004. aastal loodi Euroopa Kaitseagentuur, mille eesmärk on aidata liikmesriike sõjaliste võimete arendamisel, kasutades selleks agentuuri enda, Euroopa kaitsetööstuse ja liikmesriikide oskusteavet ning ressursse. Kaitseagentuur tegeleb ka:
- kaitsetehnoloogia arendamise küsimustega,
- relvastuspoliitika kujundamisega,
- teadus- ja arendustöö osakaalu suurendamisega Euroopa kaitsevaldkonnas,
- liikmesriikide hankekoostöö tihendamise ning
- Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõime suurendamisega.

Vajadus antud valdkondadega tegeleda tuleneb 2005. aasta sügisel Hampton Court'is Euroopa Ülemkogul vastu võetud kõrgetasemelistest poliitilistest suunistest. Need kohustavad Euroopa Liidu liikmesriike kulutama kaitseotstarbeks mõeldud ressursse rohkem ühiselt ning läbimõeldult. Suunistes rõhutatakse ka vajadust Euroopa kaitsetööstuse tugevama koondumise ja konkurentsivõime parandamise järele.

Eesti on Euroopa Kaitseagentuuri töös aktiivselt osalenud alates selle loomisest. Nii näiteks osales Eesti ühes Euroopa Kaitseagentuuri väekaitsealases ühises investeerimisprogrammis, mille raames finantseerisid liikmesriigid 50 miljoni euro eest teadus- ja arendusprojekte. Selle programmi eesmärk oli sõdurite kaitse parandamine lahinguväljal (isevalmistatud lõhkekehade, kemo- ja biorelvade vastu jne).

Samuti on Eesti osalenud niisuguste võimealgatuste ettevalmistamisel nagu võrgupõhised võimed, tarkvarapõhine raadio ja isevalmistatud lõhkekehade vastane võitlus.

Euroopa Kaitseagentuuri koduleht »


Tagasi algusesse »



Euroopa Liidu sõjalised operatsioonid


Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames viib Euroopa Liit ellu nii tsiviilmissioone kui ka sõjalisi operatsioone. Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Liit korraldanud 24 missiooni kolmes maailmajaos. Liikmesriikide osalemine Euroopa Liidu operatsioonides on vabatahtlik.

Ühised missioonid hõlmavad:
  • desarmeerimisoperatsioone,
  • humanitaarabi- ja päästeoperatsioone,
  • sõjalist nõustamist ja abistamist,
  • konfliktide ennetamist ja rahutagamisoperatsioone,
  • relvajõudude tegevust kriiside ohjamisel, sh rahu taastamist ja olukorra konfliktijärgset stabiliseerimist.

Vastavalt 1999. aastal Helsingis kokku lepitud Euroopa Liidu sõjalisele peaeesmärgile saavutas Euroopa Liit 2003. aastal tegevusvalmiduse ehk omandas suutlikkuse iseseisvalt operatsioone ellu viia. Teatud juhtudel nähti aga vajadust kasutada ka NATO vahendeid. 2002. ja 2003. aastal EL-i ja NATO vahel sõlmitud kokkulepped, mis moodustasid “Berliin plussi” paketi, olid aluseks EL-i esimese NATO vahendeid kasutava sõjalise operatsiooni alustamisele.

CONCORDIA
Euroopa Liidu esimene sõjaline operatsioon toimus Makedoonias 2003. aasta märtsist kuni detsembrini ning selles kasutati NATO vahendeid.

ARTEMIS
2003. aasta suvel viis Euroopa Liit täiesti iseseisvalt ellu sõjalist operatsiooni Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

EUFOR ALTHEA
2004. aasta detsembris võttis Euroopa Liit üle NATO sõjalise operatsiooni SFOR Bosnias ja Hertsegoviinas. Ka see operatsioon toimub „Berliin plussi“ kokkulepete alusel. Operatsiooni eesmärk on tagada Bosnia kodusõja lõpetanud Daytoni/Pariisi rahulepingu tingimuste täitmine ning luua Bosnias ja Hertsegoviinas ohutu ja turvaline keskkond. 2005. aasta detsembrist kuni 2007. aasta juuni lõpuni osales Eesti selles operatsioonis Kaitseliidu baasil moodustatud rühmasuuruse üksusega. Lisaks on Eesti alates 2004. aasta detsembrist operatsiooni panustanud kahe-kolme staabiohvitseriga. Samas mahus jätkab Eesti operatsioonis osalemist senini.

EUFOR RD Congo
2006. aasta suvel ja sügisel toimus neljakuuline sõjaline operatsioon Kongos, et tagada julgeolekut sealsete presidendivalimiste ajal. Eesti selles operatsioonis ei osalenud.

EUFOR Chad/RCA
2008. aasta märtsis algas sõjaline operatsioon Tšaadis ja Kesk-Aafrika Vabariigis. Operatsiooni eesmärk oli kaitsta sealseid tsiviilisikuid ja ÜRO töötajaid ning hõlbustada humanitaarabi jagamist. Operatsiooni aastase mandaadi lõppemisel 2009. aasta märtsis võttis operatsiooni üle ÜRO. Eesti selles operatsioonis ei osalenud.

EU NAVFOR Somalia/ATALANTA
2008. aasta detsembris alustas Euroopa Liit oma esimest sõjalist mereoperatsiooni, mille eesmärk on kaitsta ÜRO Maailma Toiduprogrammi toiduabi Somaaliasse transportivaid laevu ning vajaduse korral teisi Adeni lahes ja Somaalia ranniku lähistel liikuvaid aluseid. Eesti osaleb operatsioonis oma laevakaitsemeeskonnaga alates 2010. aasta lõpust. Novembrist 2010 kuni märtsini 2011 osales 10meheline üksus operatsioonis koostöös Saksa mereväega. Alates 2011. aasta maikuust tehakse koostööd Prantsusmaaga. Eesti lõpetas osalemise operatsioonil mais 2013.

EUTM Somalia
2010. aasta aprillis käivitati sõjaline väljaõppemissioon Ugandas eesmärgiga toetada Somaalia Föderaalsele Üleminekuvalitsusele ustavate julgeolekujõudude väljaõpet ning aidata sellega kaasa julgeolekuolukorra stabiilsusele piirkonnas. Eesti missioonil ei osale.

Lisaks on käimas ka mitu erineva suunitlusega tsiviilmissiooni Aafrikas, Aasias, Lähis-Idas ja Euroopas. Paljudel käimasolevatel tsiviilmissioonidel osaleb Eesti oma ekspertide ja vaatlejatega.

Eestile olulisemad Euroopa Liidu tsiviilmissioonid »
Euroopa Liidu sõjaliste operatsioonide ja missioonide koduleht»



Tagasi algusesse »



Euroopa Liidu lahingugrupid


Euroopa Liidu sõjalise peaeesmärgi 2010 üheks prioriteediks on välja arendada Euroopa Liidu kiirreageerimisvõime, sealhulgas luua lahingugrupid. Euroopa Liidu lahingugruppide kontseptsioon kinnitati 2004. aasta suvel ja see näeb ette, et Euroopa Liit on alates 2005. aastast valmis üheks ning 2007. aastast kaheks samaaegseks operatsiooniks.

Lahingugrupid on umbes 1500mehelised kiirreageerimisüksused, mis peavad suutma reageerida 15 päeva jooksul ning olema valmis kuni 120päevaseks operatsiooniks. Lahingugrupid tegutsevad eelkõige ÜRO palvel ning on võimelised täitma kriisiohjeülesandeid kogu maailmas. Enamik lahingugruppe on mitmerahvuselised, lisaks liikmesriikidele osalevad neis ka kolmandad riigid Türgi, Norra, Horvaatia ja Makedoonia.
  • Põhjala lahingugrupp
Eesti osaleb koos Rootsi, Soome, Norra ja Iirimaaga Põhjala lahingugrupis, mis on tegevusvalmiduses 2011. aasta esimesel poolel. Põhjala lahingugrupi tuumiku moodustab umbes 1500meheline jalaväeüksus, millele lisanduvad eri toetusüksused, kokku ligi 2200 kaitseväelast.

Eesti panuseks lahingugruppi on staabikaitserühm, staabiohvitserid, riigi relvajõudude toetuselement, luuremeeskond, liikumise ja transpordi koordinatsioonimeeskond ning sõjaväepolitsei uurija – kokku kuni 55 kaitseväelast.

Rootsi panustab u 1600, Soome 200, Norra 150 ja Iirimaa 140 kaitseväelasega. Põhjala lahingugrupi tegevusvalmiduse eelmine periood oli 2008. aasta esimesel poolel.

Põhjala lahingugrupi koduleht »

Tagasi algusesse »


Tekst on uuendatud 2011. aasta märtsis.