Sa oled siin

Kaitsevõime areng

Eesti kaitsepoliitika lähtub kahest omavahel seotud põhimõttest: esmase iseseisva kaitsevõime tugevdamine ja rahvusvaheline julgeolekukoostöö. Need põhimõtted on selgelt kirjas nii Eesti poliitilis-strateegilise tasandi dokumentides kui ka pikaajalistes ja keskpika perioodi sõjalise riigikaitse arengusuundi kajastavates planeerimisdokumentides.

Jalaväe lahingumasin CV90

Kaitseplaneerimist võib pidada riigi sõjalise kaitse võimekuse ülesehitamiseks nii, et see vastab kokkulepitud kaitsepoliitika prioriteetidele. Teisisõnu seob kaitseplaneerimine kaitsepoliitika põhisuunad ressurssides mõõdetavate eesmärkidega, tegevuste, võimete ja üksustega ning see fikseeritakse Kaitseministeeriumi valitsemisala arengudokumentides.

Eesti rakendab sõjalise riigikaitse arendamisel võimepõhist planeerimist. See tähendab, et analüüsitakse võimalikke tulevikuohtusid ja koostatakse nendest lähtuvalt vajalike sõjaliste võimete kogupakett, mis seotakse üksustega ning mille väljaarendamine sätestatakse sõjalise kaitse arendusdokumentides (arengukava, tegevuskava).

Tänaseks on vastu võetud järjekorras neljas, pikaajaline riigikaitset puudutav arengukava. Kui esimene neist – sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009–2018 – keskendus riigi sõjalise kaitse arendamisele eelkõige Kaitseministeeriumi valitsemisalas, teine – riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022 – lähtus laiapõhjalise riigikaitse põhimõttest ning kolmas riigikaitse arengukava aastateks 2017–2026 jätkab eelmise võetud suunal veelgi ambitsioonikamalt. Selle kohaselt annavad oma panuse riigikaitse arendamisse kõik ametkonnad, millel on riigikaitselisi ülesandeid.

Hetkel kehtiv, 2021. aasta detsembris Vabariigi Valitsuse poolt vastuvõetud Riigikaitse arengukava 2031 sõjaline osa suurendab iseseisvat kaitsevõimet ja tugevdab kaitsevalmidust – aktiivselt riigikaitsesse panustades anname sõnumi, et Eesti on kaitstav ja kaitseb ennast igal juhul. Riigikaitse arengukava tervikuna on laiapindne, mis tähendab, et sõjaline riigikaitse on osa laiemast kogu riigi tegevust hõlmavast kavast.

 
 

Eesti kaitseplaneerimisprotsess koosneb kolmest peamisest etapist, kus omavahel on seotud pikaajaline kümneaastane strateegiline vaade, keskpikk nelja-aastane vaade ning lühiajaline üheaastane vaade.

  • Pikaajaline strateegiline vaade võimaldab hinnata ressursimahukate varustushangete ja taristuga seotud investeeringute otstarbekust, arvestades riigikaitse väljaarendamise prioriteete ja võimearenduseks vajalikke ressursse (personal, varustus, infrastruktuur). Keskpika vaate eesmärk on lahti kirjutada arengukava tegevused nelja-aastaste tsüklite kaupa. Lühiajaline vaade omakorda täpsustab iga-aastased konkreetsed tegevused riigi kaitsevõime arendamiseks.
  • Rahvusvahelises plaanis on Eesti ühtlustanud riigisisese ja NATO kaitseplaneerimise. Riigikaitse strateegia käsitleb riigi sõjalist tegevuskava välise sõjaohu ennetamiseks ja tõrjumiseks ning esitab üldise kaitselahenduse kirjelduse, määrab sõjalise riigikaitse prioriteedid, strateegilised ülesanded ja meetmed nende täitmiseks, samuti ohustsenaariumid ja sõjalise riigikaitse rahvusliku ambitsioonitaseme. Ühtlasi lähtub Eesti riigikaitse strateegia NATO sama tasandi kaitsepoliitika juhisdokumentidest.
  • Riigikaitse arengukava seisukohalt on oluline ennekõike seos NATO kaitseplaneerimisprotsessiga. Selle kohaselt seotakse NATO-ga kokkulepitud planeerimiseesmärgid nii ajaliselt kui ka sisuliselt riigikaitse arengukava koostamisega ehk mõlemad seavad ühes taustsüsteemis mõõdetavad eesmärgid samale ajavahemikule. Nimetatud tegevused peegelduvad detailselt ja ressurssidega kaetult sõjalise kaitse nelja-aastases arengukavas („Sõjalise kaitse tegevuskava”).
  • Peale NATO planeerimiseesmärkide arvestab Eesti ka Euroopa Liidus toimuvat kaitseplaneerimist. Samas ei ole Euroopa Liidus tegemist klassikalise kaitseplaneerimisprotsessiga, vaid selle protsessi väärtus seisneb ennekõike analüüsis, koostöövõimaluste otsimises ja ühisprojektides, samuti teadus- ja arenduskoostöös.
  • Ühised planeerimiseesmärgid ja konsultatsioonid NATO, Euroopa Liidu ja partneritega tagavad olukorra, kus eri riikide kaitseväed on koostöövõimelised. Laiemalt tähendab see, et ühildub tehnika, väljaõppemeetodid on sarnased ning korraldatakse ühiseid koostööprojekte ja õppusi. Eelkõige on vägede integreeritus oluline välismissioonide puhul. Samuti võimaldavad ühildatud kaitseplaneerimine ja konsultatsioonid partneritega leida NATO või Euroopa Liidu riikide ühisprojektide kaudu kuluefektiivsemaid lahendusi, mis aitavad oluliselt kaasa vajalike sõjaliste võimete arendamisele.

 

Viimati uuendatud: 6. Juuli 2022